Katkendid
Kolm lõiku
raamatust
Kolm lõiku on valitud, et näidata raamatu kolme tooni: õnnetus, jonn ja äratundmine. Raamat on kirjutatud lühikeste lõikudega, tihti üks lause reas sellisena, nagu Toomas ise räägib.
Kolm lõiku
Katkend 1 · peatükk
„Jõulud“
Raamatu algus
Jõuluõhtu 2013 Vana-Vastseliinas, paar kilomeetrit Vene piirist. Nii algab raamat.
Lõpetasime ilusa õhtu elukaaslase vanemate juures ja valmistusime kodu poole liikuma.
Valgetest jõuludest polnud jälgegi, väljas oli pime ja porine.
Panin auto sooja, pakkisime jõuluasju. Tavaline askeldamine.
Meid tulid ära saatma elukaaslase kasuisa Huko koos elukaaslase emaga. Jätsime nägemiseni. Musid, kallid.
Järsku tundsin, et midagi on korrast ära… Ütlesin elukaaslasele: „Sina sõida… Ma ei suuda.“
Kui hakkasin autosse istuma, tundsin, et parem kehapool ei tööta. Nagu vool oleks välja võetud… Justkui ekskavaatoril, kui hüdraulika rõhk langeb ja kopa osa, mis hetkel tõstab midagi… lihtsalt vajub kokku… Midagi ei saa enam liigutada.
Huko kiirustas appi. Püüdis mind poole kukkumise pealt kinni ja aitas autosse.
Segadus ja paanika…
Mulle tundus, et lähen ära…
Parem kehapool ei tööta…
Tahtsin sõbrale helistada ja teada anda, et ei saa tööle tulla, sest midagi on jamasti.
Hoidsin telefoni käes ja vajutasin mitu korda helistamise nuppu.
Uuesti ja uuesti…
Ja veelkord… Ei saa aru, mis toimub…
Nii palju sain aru, et elukaaslane kutsus kiirabi.
Mis mul aga viga on..? Ma EI SAA rääkida! Mis üldse juhtus…?
Parem kehapool ei tööta… Miks?
„Kiirabi tuli!“ kuulsin kedagi hüüdmas.
Tundus, et oli kiiresti kohale jõudnud. Aga samas ei ole selles kindel.
Olime ju Vana-Vastseliinas, Vene piirist paari kilomeetri kaugusel.
…
Siis oli piiiiiks!
Ja edasist enam ei mäleta.
Katkend 2 · peatükk
„Pärnus“
Öö haiglakoridoris
Arst on just öelnud Toomase vanematele, et parem kehapool ei hakka töötama. Toomas kuulis seda voodist pealt.
Emale ja isale oli see hoop. Kui nad olid kurvalt minema läinud ja öö kätte jõudis ning kõik magasid, võtsin kätte ja läksin üksinda maja mööda liikuma. Lükkasin vasaku käega ratastoolile hoogu ning veeresin mööda tühje haiglakoridore. Üksikud tuled kumasid hämarat valgust.
Leidsin esimese käsipuu, mille juures inimesed tavaliselt harjutasid ja füsioteraapiat tegid. Enne kui püsti tõusin, aitasin parema käe, mis rinna peal oli, käsipuule.
Käsi oli rusikas, mis on insuldijärgselt tavaline asend – käsi rinna peal konksus ja rusikas. Näppe avada ise ei saa, kui teise käega ei aita.
Ja nõnda ma aitasin iga näpu ükshaaval lahti ja juhatasin neid vasaku käe abil käsipuust kinni võtma. Proovisin mitu korda ja vaatasin, kuidas lõpuks ennast püsti ajada.
Kogu parem kehapool oli tuim.
Esimest korda olin siin koridoris üksinda. Kedagi abistamas ja toetamas ei olnud. Ei olnud ka rihmasid.
Öösel polnud üldse kedagi, oli hea rahulik.
Ma ei olnud endas sugugi kindel, aga viha mu sees lükkas mind tagant.
Ajasin ennast aeglaselt püsti ja seisin tudisevatel jalgadel. Vasak jalg tundus all enam-vähem. Parem – kes teab, mida tema tegi…
Kui olin mingi aja pusinud, hakkasin mõtlema, et kas ma jõuan ratastooli juurde tagasi. Selleks hetkeks olin vaevaliselt edasi liikunud. Ratastoolist eraldas mind juba kolm meetrit. Arvestades seda, kui palju mul aega võttis, et need meetrid läbida, ja kui palju olin selleks energiat kulutanud, ei olnud ma sugugi kindel, kas ma tagasi jõuan…
Oleksin peaaegu pikali kukkunud, kui end pöörasin, et need kolm meetrit tagasi liikuda. Vasak käsi oli väga väsinud ja vasak jalg mängis ammu viiulit all. Surusin hambad risti ja lihtsalt hakkasin minema, tasa ja targu. Tasa ja targu… Tagasi ratastooli poole…
Lõpuks, poolkukkudes, maandusin ratastooli ja vajusin seal justkui laiali. Tundsin mõnusat kergendust… Väike hääleke kõmisevas peas tuletas meelde arsti sõnu.
ARST ÜTLES JU…
Katkend 3 · peatükk
„Valu“
Häälsõnum
Kaks aastat pärast insulti. Toomas on senini kindel, et räägib vabalt, ja logopeedi on ta mitu korda ära öelnud.
Saatsin sõbrale häälsõnumi. Kuna ta ei vastanud pikka aega, kuulasin oma sõnumit uuesti. Nüüd alles avastasin, kui segaselt ma rääkisin ja KUI palju ma ropendasin.
Ropendamine tuli vabalt, aga tavakõne ei tulnud üldse.
Ja alles nüüd mõistsin: MUL LÄHEB LOGOPEEDI VAJA.
Aega võttis, aga lõpuks jõudis kohale, miks mulle seda logopeedi viisakalt peale suruti.
Selleks ajaks oli palju inimesi mu elust vaikselt eemale tõmbunud. Paljud vanad tuttavad ei soovinud rääkida. Kui helistasin, ei suheldud. Ma ei saanud enne seda häälsõnumit aru miks?
Pühendus sõpradele, kes mind ei unustanud ja olid olemas.
Kes toetasid, vaatamata olukorrale.
Kes võtsid mind nagu ma olin ja kellel oli kannatust minuga edasi olla… Minu pärast.
Teid ei olnud palju.
Aga see, mida te andsite, oli ja on võimas.
Ja tänud teile, kes mind maha jätsite või eemale tõmbusite.
Tänu teile leidsin jõu, et edasi pingutada. Edasi astuda.
Kui kukkusin, siis tahte uuesti püsti tõusta.
Ja nüüd, uue arusaamisega, ei ole ma kellegi peale pahane. Kõigil on vahel keerulised ajad ja igaüks tuleb oma muredega toime nii hästi, kui oskab.
Seda raamatut kirjutades näen ilu mõlemal poolel. Ja kõik on ühtmoodi armsad mulle.